Aeg-ajalt öeldakse, et tegelikult pole kirikus käimine ja koguduse elus osalemine vajalik, sest kristlane saab ju uskuda ka omaette. Kuidas sellesse väitesse suhtuda? Mis on kogudus ja kas see on oluline?
Koguduse sünd
Piibellikus tähenduses koosneb kristlik kogudus inimestest, kes usuvad kolmainu Jumalasse ja on ristitud. Koguduse sünnipäevaks peetakse Jeesuse taevaminemise järel toimunud nelipüha, mil Jumal valas jüngrite peale Püha Vaimu ning Jeruusalemmas tekkis esimene kristlik kogudus. Kes nüüd tema sõna vastu võtsid, need ristiti ning sel päeval lisati nende hulka umbes kolm tuhat inimest (Ap 2:41).
Kogudus – Kristuse ihu
Piiblis kasutatakse koguduse kohta mitmeid võrdpilte. Näiteks apostel Paulus kirjutab kogudusest kui inimihust. Sest nii nagu ihu on üks tervik ja sel on palju liikmeid, aga kõik selle ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus. Sest meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks, olgu juudid või kreeklased, olgu orjad või vabad, ning me kõik oleme joodetud ühe Vaimuga. Sest ihu ei ole üks liige, vaid paljud liikmed. Kui jalg ütleks: „Et ma ei ole käsi, siis ma ei kuulu ihusse”, kas ta sellepärast ei kuulu ihusse? Ja kui kõrv ütleks: „Et ma ei ole silm, siis ma ei kuulu ihusse”, kas ta sellepärast ei kuulu ihusse? Kui kogu ihu oleks silm, kuhu jääks siis kuulmine? Kui kogu ihu oleks kuulmine, kuhu jääks siis haistmine? Aga nüüd on Jumal seadnud iga üksiku liikme ihu külge, nõnda nagu tema tahtis. Kui aga need kõik oleksid üks liige, kuhu jääks siis ihu? Nüüd on aga küll palju liikmeid, kuid üks ihu. Ent silm ei või öelda käele: „Mul ei ole sind tarvis!” või jälle pea jalgadele: „Mul ei ole teid tarvis!”, vaid hoopis vastupidi – need ihuliikmed, mis tunduvad olevat nõrgemad, on tingimata vajalikud, ja neid, mis meile ihus tunduvad olevat autumad, ümbritseme erilise auga, ning oma näotuile liikmeile anname rohkem nägusust. Meie nägusail liikmeil ei ole seda ju tarvis. Kuid Jumal on ihu nõnda seadnud, et ta on andnud puudulikumale rohkem au, et ihus ei oleks lõhestumist, vaid et liikmed üksmeelselt muretseksid üksteise eest. Ja kui üks liige kannatab, siis kannatavad koos temaga kõik liikmed, ja kui ühte liiget austatakse, siis rõõmustavad sellest ühtlasi kõik liikmed. Teie olete aga Kristuse ihu ning igaüks omast kohast tema liikmed (1Kr 12:12-27). Seetõttu on kogudus/kirik eelkõige elav organism, kuigi praeguses maailmas on ta ka organisatsioon.
Kogudus – kasvukeskkond
Nii nagu taim vajab kasvamiseks ja vilja kandmiseks soodsat keskkonda, nii vajab seda ka kristlane. Vaimuliku kasvu kõige loomulikum keskkond on kogudus. Martin Luther õpetab “Suures katekismuses”: Kogudus on otsekui ema, kes iga üksiku kristlase sünnitab ja teda kannab Jumala Sõna läbi, milles Ta ennast ilmutab ning tegutseb, südameid valgustab ja süütab, et need seda mõistaksid, vastu võtaksid, sellest kinni hoiaksid ja selle juurde jääksid. Koguduses saame üksteist toetada, kogeda õlatunnet. Vabatahtlik üksijäämine tähendab kristlasele enamasti vaimulikku jahenemist ja võõrandumist, halvimal juhul isegi vaimset hukku. Jeesus julgustab: Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge (Jh 15:4).
Kristliku koguduse põhilised tundemärgid on õige õpetus (kuulutus Jumala armust Jeesuses Kristuses) ning sakramendid – s.t ristimine ja armulaud. Nende kaudu Jumala Püha Vaim nii äratab kui ka hoiab inimese usku.
Kogudus – pühade osadus
Kogudusse kuuluvate inimeste kogu nimetatakse veel pühade osaduseks. Kas see tähendab, et kogudusse kuulujad on juba veatud ja täiuslikud? Kindlasti mitte. Koguduse pühadus ei seisne mitte kristlaste eksimatuses, vaid Jumalas, kes annab andeks ja pühitseb. Jeesus ütles jüngritele: Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks (Jh 15:16). Koguduse liikmetele tähendab see ühtlasi vastastikust kannatlikkust ja armulikkust, üksteise koormate kandmist.
Ristimise järel kutsutakse inimene koguduse ellu. Nii nagu Jumal tegutseb maailmas konkreetselt (Sõna sai lihaks), nii tähendab ka meie kogudusse astumine tegelikke, praktilisi järeldusi. Oleks ju arusaamatu luua kodu ja anda perekonnaga seotud lubadusi – ning tulla siis pere juurde kord aastas või üldse mitte. Konkreetsetes tegudes väljenduv ühtehoidmine on kodu ja perekonna jaoks elu ja surma küsimus. Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist (Hb 10:25).