Ajalugu

Mõnda Keila kirikust

Keila kirik on Harjumaa suurim keskaegne maakirik, mida hakati ehitama tõenäoliselt kohe pärast Põhja-Eesti allutamist Taani kuningale. Kiriku algusaegade kohta andmed puuduvad, kuid 1280. a paiku valmis “Keila mäel” avar nelinurkne kabel, mis moodustab praeguse kiriku kooriruumi. Pikihoone jäi esialgu ehitamata ning valmis arvatavasti 14. sajandi esimesel poolel. Dominiiklaste ordu mõjul oli pikihoone lihtne, võlvimata kastilaadne ehitis. Põhjaseinas aknad puudusid. Ainus ukseava oli lääneseinas, ukse raidkiviraamistus järgib Tallinna Toomkiriku eeskujusid. Portaali kohal ilmestas fassaadi nelinurkne konsooltorn, mis on praeguse torni sees osaliselt säilinud.

Kuni 1452. a allus Keila kirik Tallinna Toomkirikule, sealt edasi aga Toompea komtuurkonnale. Alluvusvahekorra muutus tõi kaasa suured ümberehitused 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi alguses. Töid juhtisid kiviraidur Peter ja müürimeister Merten Tallinnast. Esimesena ehitati massiivne läänetorn. Koorile lisati kolmekülgne lõpmik, koor võlviti uuesti ning ehitati kivist altarilaud. 1480. a ehitati lõunaportaal. 1489. a võlviti kirik kahelööviliseks, mis on küllaltki harvaesinev ruumilahendus Eestis kirikutes. Sellest ajast pärinevad ka viited esimesele orelile Keila kirikus. Imekombel säilinud arveraamatus aastaist 1472-1553 on 1482. a sissekanne, et orelimeister Oly’le on makstud 44 ½ marka tehtud tööde eest. Arveraamat sisaldab ka kiriku varaloendeid, millest järeldub, et Keila kirik oli tol ajal väga rikas. Kirikus paiknes neli altarit; peaaltaril oli Jumalaema kuju Jeesuslapsega, neil olid sametist rüüd seljas ja kuldkroonid peas. Kirikul oli ka väike kolmest liturgilisest raamatust koosnev raamatukogu.

Keila kirik kannatas 1558. a Liivi sõjas, pühakoja sisutus rööviti. Kirik taastati 1596. aastaks. Tänase kiriku sisustus pärineb ajast peale Liivi sõda. Kirikulise tähelepanu köidab suur renessanssaltar, mis pärineb tallinlase Tobias Heintze töökojast. Altari kinkisid Saku ja Sausti mõisnikud Bernhard von Scharenberg ja Anna von Rosen 1632. a. Kantsel pärineb samuti T. Heintze töökojast ning valmis 1632; kantsli kinksid Klooga mõisnikud von Klugenid. Kooriruumi seinal ripub ainulaadne maal “Jaakobi unenägu”, mis on 17. sajandil hukkunud õpetaja Moriani mälestuspilt, mida on kasutatud õppevahendina katekismusetundides. Praost Antonius Heidrich kirjutas pildi juurde ka õpperaamatu, mis aga trükis ei ilmunud. Kirikus on huvitav kogu kroonlühtreid, neist kõige põnevam ripub kantsli ees. Lühtril on saksakeelne pealiskiri: “Anno 1659. Kui tallinlane Anthonius Heidrich siin preester oli, pidi Kohna Iahn tema poolt kogemata tapetud Lambapeh Ivrri pärast selle kroonlühtri siia Keila või Mihkli kirikusse andma Jumala auks ja tapetule mälestuseks.”

1839. a telliti Saksamaalt Ludwigsburgist Walckeri töökojast kirikule uus orel, mis paigutati kirikusse 1843. a. Orel oli esimene Kegelladesüsteemi orel väljaspool Saksamaad. Tõenäoliselt 1914. a ehitas August Terkmann oreli ümber; orel sai poole suurem ja paigutati algselt kohalt põhjarõdult praegusele läänerõdule. 1997. a võeti ette oreli põhjalik remont, mille jaoks annetasid raha Keila linn, ettevõtted ja eraisikud.

Kirik sai praeguse väliskuju alles 1851. a, mil ehitati lõunaseina pseudogooti stiilis roosaken (autor on tallinlane J. G. Exner, vitraaz on taastatud 1991. a) ning torn kaunistati kaaremotiividega ning evangelistide sümbolitega (ingel – Matteus; lõvi – Markus; härg – Luukas; kotkas – Johannes). Peaportaal raamistati sammastega ja nende kohale paigutati tiivulised keerubid ning Püha Vaimu sümbol, taevast laskuv tuvi. Kiriku sees lõppesid ümberehitused 1939. a, mil ehitati ka tänaseni töötav õhkküttesüsteem. 2004. aasta suvel lõppesid kiriku tornikiivri suuremahulised remonttööd ning torni tippu asetati uus rist.

Kirikuaias köidavad tähelepanu 17. sajandi talupoegade rõngasristid. Algsel kohal paikneb neist neli, kaks on paigutatud kiriku eeskotta. Kirikuaias on samuti mitu hauakabelit. Kõige suurejoonelisem neist on Vääna mõisnike von Stackelbergide kreeka templi eeskujul rajatud kabel.

1906-1921 oli Keila koguduse õpetajaks Jakob Kukk, kes valiti 1919. a esimese eestlasena Eesti piiskopiks.

Kogudust teeninud vaimulikud

Keila koguduses keskajal teeninud vaimulike kohta pole kuigi palju andmeid. Ado Köögardali 1938. aastal ilmunud artiklis „Mõnda Keila kirikust“ („Eesti Kiriku“ jõulualbum) võime lugeda: „Kiriku juures oli peale diakonite ja köstri alaliselt 2 vaimulikku, nimelt kirikhärra ja tema kaplan või vikaar ametis. „Keila kiriku vöörmündrite arveraamatus“ on nimetatud ka Keila katoliku usu vaimulike nimesid: härra Hermen aastal 1483; härra Jürgen, uus kaplan 1484; härra Ambrosius 1488; härra kaplan Bartolomeus 1493; vikaar Melchior van Tullen 1503-1522; härra Mathyess 1531-1533. /…/ Millal Lutheri usk Keila kirikusse tungis, ei ole kindlalt teada. /…/ 1530-1531 oli jumalateenistus alles katoliiklik, ka kirikhärra Mathyess. Kuid 1533 näib pööre sündinud olevat: vanaviisi arvepidamine lõpeb. 1539 a oli ametis kirikhärra Becker ja vististi küll luterliusuline, sest tal oli seaduslik poeg.“

• Christian Ostendorp (pastor 1555–1567?),
• Martin Grodte(?) (pastor 1560. aastate lõpul),
• 

  Carl Georg Fick

  Cristopher Remmelding (pastor 1585–1600),

• Nicolaus Svenonis Capnio (pastor 1601–1603),
• Laurentii Vincent (pastor 1604–1617),
• Stephan Badwitz (pastor 1617–1627),
• Heinrich Bartholin (pastor 1627–1639),
• Isaac Johannis Scwedemann (interimpastor 1639–1640),
• Helmhold zur Mühlen (pastor 1641–1648),
• Eberhard Morian (pastor 1649–1658),
• Anton Heidrich (pastor 1659–1692),
• Johann Wilcken (pastor 1692–1710),
• Johann Middendorf (pastor 1711–1742)
• Stephan Middendorf (pastor 1743–1756)
• Otto Reinhold von Holtz vanem (pastor 1756–1785)
• Otto Reinhold von Holtz (pastor-adjunkt 1780–1785, pastor 1785–1828)
• Carl Georg Fick (pastor-adjunkt 1827–1828, pastor 1828–1883)
• Max Wilhelm Fick (pastor-adjunkt 1864–1883, pastor 1883–1906)
• Jakob Kukk (pastor 1906-1921)
• Ado Köögardal (pastor 1921-1957)
• Edvard Tamm (pastor 1957-1978)
• Robert Kannukene (pastor 1978-1989)
• Jaan Jaani (pastor 1989-2007)
• Joel Siim (ajavahemikus 1996-2007 tegutsenud Keilas diakonina ning koguduse abi- ja hooldajaõpetajana)
• Marek Roots (pastor 2008-2018)
• Arnd Matthias Burghardt (pastor aastas 2018)

Vennastekoguduse liikumine Keila kihelkonnas

Suur äratusliikumine on sündinud Keila kihelkonnas ja selle ümbruses. Kui varem paljud läksid siit Hageri palvemajja, siis on neil nüüd kiriku ligidal oma palvemaja. Kihelkond on otsekui unest ärkamas, sest varem oli siinse rahva hulgas kõnnumaa ja pimeduse olukord. Pühapäeviti tuli kirikusse ainult paarkümmend inimest, aga kõrtsid olid neid täis. Nüüd on aga kõikidel pühapäevadel kirik tungil rahvast täis ja kõrtsid tühjad.

Nii iseloomustas Keila kihelkonnas toimunud usulist elavnemist Herrnhuti hoolekandja vend Carl Friedrich Genge (aruanne 1814-1816). Vennastekoguduse liikumine võeti siinsete elanike seas vastu juba 18. sajandi esimesel poolel, mil vennad alustasid oma sisemisjonitööd Eesti- ja Liivimaa luterlikus kirikus. Tollased Keila koguduse pastorid Johann Middendorf ja tema poeg Stephan Middendorf toetasid hernhuutlikku tegevust, pidades seda Jumala armu avalduseks. 19. sajandil ehitati talupoegade eestvedamisel kihelkonna territooriumile koguni neli palvemaja: Nugisoo palvela 1810 (Saue mõisa maadel), Keila palvela 1811 (Keila mõisa maadel), Sõrve palvela 1814 (Harku mõisa maadel) ja Tammekännu palvela 1850 (Meremõisa mõisa maadel). Aja möödudes tõusis Keila vennastekogudus nii hulga kui ka toimekuse poolest Nissi, Juuru, Hageri ja Rapla kõrval üheks suuremaks Põhja-Eestis. Liikumise kõrgajal, 19. sajandi keskel, oli Keila vennasteringis ligi kaheksasada liiget, mitukümmend töötegijat ja abilist ning palvetunde külastas kokku üle tuhande inimese. Sellest nähtub, et hernhuutlikku elukorraldust kandis tähelepanuväärne organiseeritus ja sotsiaalne aktiivsus, mis ei jäänud ainult ühe kihelkonna piiridesse. Naaberkihelkondade vennad ja õed külastasid regulaarselt üksteise palvetunde ja koosolekuid. Keila ja Nissi vennastekogudused innustasid ja toetasid ka palvemaja ehitamist Harju-Madise kihelkonda Põllkülas.

Aastal 1884 lammutati Keila vana palvemaja ja toodi Konsistooriumi loal kirikule paar versta lähemale. Tööd läksid maksma 4000 rubla. Uuendatud palvela pühitseti sama aasta 19. septembril. Vennastesõbralik pastor Max Wilhelm Fick teatas oma aruandes 15.05.1886, et Keila palvemajas tegutseb 13 lugejat-venda (s.t need, kel olid volitused palvetundi juhtida), Sõrve palvemajas 6, Nugisoo palvemajas 4 ja Tammekännu palvemajas 5 lugejat-venda. Enamik neist kuulusid külaühiskonna autoriteertide – taluperemeeste ja koolmeistrite – hulka.

20. sajandi alguseks oli vennastekoguduse liikumine kaotanud oma varasema hoo ja mõju. Ometigi toimus Keila palvemajas vilgas tegevus kuni II maailmasõjani. Koos käis mitmekümneliikmeline segakoor, mees- ja naiskoor ning keelpillikoor. Korraldati äratusnädalaid. Lisaks nimetatule paistis Keila vennastekogudus silma elava noortetööga. Keila Vennastekoguduse Noorte Osakond loodi 1928. aastal (Tallinna osakonna eeskujul, mis asutati 1926). Kord kuus peeti palvelas noorte koosolek, osavõtt oli rohke. Samuti tähistati pidulikult osakonna aastapäevi, kus enamasti osalesid külalisnoored teistestki vennastekogudustest. 1933. aasta juunis võõrustas Keila palvemaja vennastekoguduse noorte II ülemaalist konverentsi. 1934. aasta juunis võttis Noorte Osakonna sega- ja keelpillikoor ette ringreisi Lõuna-Eesti palvemajadesse – lauljaid-mängijaid kuulus siis koori ridadesse kokku 36. Osakonna juhatajaks oli „kuldsuuks“ peetud vend August Kasesalu (Kasberg), juhataja abiks vend Aleksander Tikenberg.

Keila kihelkonna vennastekoguduste kooskäimised – nagu mujalgi – ei piirdunud ainult selleks ehitatud palvemajadega. Mitmetes külades leidus perekondi, kelle kodutalus toimusid alaliselt palvetunnid (nt Tuulas ja Ohtus). Paraku aga lõpetas II maailmasõjale järgnenud ateistlik okupatsioon hernhuutluse ametliku tegevuse. Palvemajad ja nende ümber koondunud inimesed kadusid ajavoolus. Keila vana ja väärikas palvela natsionaliseeriti 1948. aastal, enne seda oli palvemaja viimaseks vanemvennaks Jaan Käär Tuulast. Hiljem paigutati palvemajja Kei-

la Tarbijate Kooperatiivi ehitus- ja kodutarvete kauplus. Hoone süttis segastel asjaoludel 1979. aasta juunis põlema ning hävis peaaegu täiesti. Täna asub kunagise palvemaja krundil kaks korrusmaja (Paldiski maantee ja Pargi tänava nurgas).

Palvemajast ilmajäämisel pidid Keila vennastekoguduse liikmed leidma teisi võimalusi kooskäimiseks. Mitmed hakkasid külastama Tallinnas asuvat Harku tn 48 palvemaja. 1960-ndatel koguneti taas Keilas, seekord Alide Morelli kodus. Palvetunnid toimusid vähemalt kord kuus reede õhtuti vendade Martin Kelement´i ja Artur Rande juhtimisel. Aastate jooksul käis siin mitmeid külalisvendi (peamiselt Tallinnast), teiste seas oli sagedaseks palveliseks hilisem Eesti Evangeelse Vennastekoguduse peavanem Osvald Reier. Hernhuutlikud palvetunnid Keilas kestsid kuni Alide Morelli surmani 1981. aastal.

Täna kuuluvad mitmed EELK Keila Miikaeli koguduse liikmed Eesti Evangeelsesse Vennastekogudusse. See on tagasihoidlik kajastus vennastekoguduse kunagisest elujõust Keila kihelkonnas. Siinse vennastekoguduse ajalugu ootab aga põhjalikumat uurimist.

Vennastekoguduse kohta vaata lähemalt www.vennaste.ee

Martin Lutheri sammas

Kumna mõisnik Georg von Meyendorff püstitas 1862. aastal oma mõisa maadele Keila lähistel pronksist Martin Lutheri mälestussamba. Meyendorff oli aastatel 1845-1879 Vene tsaaririigi luterliku kiriku Kindralkonsistooriumi president. Üle kuue meetri kõrgune mälestusmärk planeeriti algselt püstidada Tallinnasse – asukohaga Toompea lossi vastas praeguse Nevski katedraali kohale. Tollased poliitilised olud ei lasknud sel aga teoks saada, seetõttu otsustas Meyendorff püstitada samba oma kodukoha lähedale. Samba autoriks oli baltisaksa päritolu skulptor Peter Clodt von Jürgensburg (1805-1867), tol ajal hinnatud ja kuulsust kogunud kunstnik, kelle taiesed kaunistavad nt Sankt Peterburgi ja Berliini. Lutheri ausamba loomine läks maksma tolle aja kohta küllaltki suure summa, 9000 rubla. Nimetatud ausammas oli ainus Lutherile pühendatud mälestusmärk kogu Vene tsaaririigis ning jäi ka ainsaks omasuguseks Eestis. Samuti teeb mälestusmärgi ainulaadseks fakt, et selle selgitavad kirjad olid esmakordselt kogu ajaloo jooksul eesti keeles. 1949. aasta detsembris võeti ausammas nõukogude võimu poolt maha ning sulatati Tallinnas “Ilmarise” tehases pronksdetailideks. Tänaseks päevaks on samba asukoht korrastatud ja tähistatud infotahvliga. Tulevikus loodame samba taastada.

Keila alevivahe kalmistu

Keila vana kalmistu kohta leiab infot siit