Paljud inimesed meie ajal ei tea kuigi palju Piiblist, kirikust, jumalateenistusest ega sakramentidest – kuid ometi on neil palvekogemus. Nad palvetavad või vähemalt palvetasid kunagi. Võimalik, et just palve võib saada ühenduskohaks ilmalikustunud inimese ja kiriku vahel.
Järgnevad mõtted on väikeseks sissejuhatuseks kristliku palve suurde valdkonda. Need tahavad tuua selgust selles, mis on palve juures põhiline. Samas tuleb ikka ja jälle tõdeda ning ka rõhutada, et palve jääb viimselt ususaladuseks, mida päriselt mõistab vaid palvetaja ise.
Mis on palve?
Kristluses tähendab palve inimese paluvat pöördumist Jumala poole. Palve eelduseks on usk Jumala olemasolusse ning sellesse, et Jumal kuuleb ja vastab. Nõnda sisaldab iga palve ühtlasi tunnistust meie usust. Taoline usk mõistab Jumalat armastava isana, kes hoolitseb oma laste eest. Jeesus Kristus selgitas: „Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse! Kas on teie seas sellist inimest, kellelt ta poeg palub leiba, ent tema annab talle kivi? Või kui ta palub kala, ent ta annab talle mao? Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam teie Isa, kes on taevas, annab head neile, kes teda paluvad!“ (Mt 7:7-11). Palve on sild ajaliku inimese ja igavese Jumala vahel ning meie vastus Jumala kutsele.
Miks peaksin palvetama?
Mistahes inimestevaheline suhe pole võimalik suhtlemiseta. Mida lähedasem on meile me kaaslane, seda tihedamalt tahame temaga igal viisil lävida. Palves kohtuvad ning suhtlevad inimene ja Jumal. Võiks isegi öelda: usuelu algab alati palvetades. Ja hääbub siis, kui kaob palve. Palve kaudu õpime paremini tundma nii Jumalat kui ka iseennast. Palvega avame Jumalale oma südame ukse ja laseme Tema sõprusel ning õnnistusel meie elu tegelikkusesse tulla. Palve vallandab jumalikud jõud seal, kus ise oleme jõuetud. Apostel Paulus kirjutas: „Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest. See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele.“ (1Tm 2:1,3-4). Palve on uskujale sama loomulik nagu hingamine ja südamelöögid.
Kuidas palvetada?
See küsimus pole sugugi ainult tänapäevane. Ka Jeesuse lähimad kaaslased, Tema valitud jüngrid, ütlesid: “Issand, õpeta meidki palvetama!” (Lk 11:1). Tõelise palve otsingud näitavad meie tõsist suhtumist palvesse.
Mõnele on palvetamisel probleemiks sobivate sõnade leidmine. Peab kohe kinnitama, et sõnade väline võlu ega rohkus ei muuda veel palvet väärtuslikuks. Otsustab siiski palvetaja seesmine hoiak, igatsus Jumala järele. Jeesus õpetas: “Palvetades ärge lobisege nii nagu paganad, sest nemad arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu. Ärge siis saage nende sarnaseks, sest teie Isa teab, mis teile vaja läheb, enne kui te teda palute!” (Mt 6:7-8). Palve võib koosneda paarist sõnast, nt: “Jumal, aita!” või “Issand, päästa!”.
Kristlased palvetavad nii vabas sõnastuses kui ka etteantud palvetekste lugedes. Kõige tuntum ja täiuslikum palvetekst on Jeesuse õpetatud Meie Isa palve. Samuti armastavad kristlased palvetada Vana Testamendi Psalmide ehk laulude järgi. Lisaks kasutatakse mitmesuguseid palveraamatuid. Vaba palve ja tekstis etteantud palve pole vastandid. Mõlemad toetavad ja rikastavad palveelu.
Milline peaks olema keha asend palve ajal? Olukorras, kus asendit pole võimalik muuta (autoroolis, järjekorras, haigevoodis…), tohib selle küsimuse rahulikult kõrvale jätta. Taas otsustab eelkõige siiras tahe pöörduda Jumala poole. Samas ei tule asendisse suhtuda hoolimatult, kui selle muutmine on võimalik. Palvetamisel teevad vaim ja keha koostööd, väline võimendab sisemist. Tõustes palvetamiseks püsti või laskudes põlvili, pannes käed kokku või langetades pea laseme kogu meie olemusel palves osaleda. Alandliku kehahoiaku kaudu teadvustub ühtlasi palve olukord: inimene seisab püha Jumala ees.
Palvetada saab üksikult ja koos teistega. Jeesus rõhutas ühise palve tähtsust: “Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.” (Mt 18:20).
Palve liigid
Palveelu on sama mitmekesine nagu inimese elu üldiselt. Pole valdkonda, mis ei võiks kajastuda palves. Sellest lähtuvalt saab eristada mõningaid nö palveliike.
Abipalve. Selles palves palume Jumalat konkreetsete vajaduste/murede pärast oma elus. “Hüüa mind appi ahastuse päeval; siis ma tõmban su sellest välja ja sina annad mulle au!” (Ps 50:15). Siia kuulub ka patukahetsuspalve.
Tänupalve. Kristlane tänab Jumalat talle osaks saanud õnnistuse eest. “Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!” (Ps 107:1). Tänupalves meenutame igapäevaseid ande (toit, tervis, pere, töökoht), aga ka vaimseid ande (usk, lootus, armastus). Kristlaste suurim tänupalve kuulub Jumalale Jeesuse Kristuse eest, kelle kaudu oleme saanud pattude andeksandmise ning siirdunud surmast ellu.
Eestpalve. Siin mõtleme palvetades teiste inimeste peale. Eestpalvega õnnistame neid ning usaldame nad Jumala hoolde. Eestpalve ületab aja ja ruumi piirid ning aitab sealgi, kus muidu oleksime võimetud. Jeesus kutsus üles palvetama nii sõprade kui vaenlaste eest (Mt 5:44-45).
Vaikuspalve. Alati ei suuda me palvetades sõnu kasutada. Palve ei mahu mõnikord lihtsalt sõnadesse. Siis tohime julgelt palvetada vaikides. Oluline on vaid, et suuname sõnades väljendamatu (valu, ahastuse, leina, üksinduse, rõõmu, tänu jne) Jumala poole. Tema mõistab ka sõnatut palvet. Paulus selgitas: “Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõrtusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega. Aga südameteuurija teab, mida Vaim taotleb, sest Jumala tahtmise järgi palub ta pühade eest.” (Rm 8:26-27).
Millal palvetada?
Palves Jumala poole pöörduda võib igal ajal ja kõigis paigus – niipea kui selleks tekib vajadus. Siiski ei tohiks jätta palvetamist üksnes meeleolude ja erinevate olukordade määrata. Selleks, et kristlasena vaimselt kasvada, tuleb järgida kindlat palveelu rütmi, kasvõi väga lihtsat. Iga ristiinimese päev algab ja lõpeb palvega, samuti kuulub sinna loomulikuna söögipalve. Niisugune võiks olla meie palveelu miinimum.
Ajaliselt määratud palvekordade kõrval on kristlasi läbi aegade paelunud pühakirja sõnad: “Palvetage lakkamatult!” (1Ts 5:17). Tõepoolest, palve ei saa olla üksnes sõnadega algav ja lõppev rituaal. Lakkamatu palvetamine tähendab pidevat seesmist protsessi, Jumala läheduse katkematut teadvustamist, meelelaadi ja eluviisi, mis püsib alles ka argipäeva saginas. Igapäevased sõnalised palved on nagu vahepeatused sel üha kulgeval palvejõel.
Kui Jumal ei vasta…
Inimese usu- ja palveelu juurde kuulub paratamatult kogemus, et alati Jumal ei vasta me palvetele. Nii mõnegi jaoks võib see saada tõukeks palvest loobumisele ning tuua kaasa pettumise Jumalas.
Miks siis aeg-ajalt “taevas vaikib”? Esimene vastus sellele lõpuni seletamatule küsimusele kõlab ehk ootamatult, nimelt: Jumalal on täielik vabadus vaikida. Paulus tõdes: “Niisiis, Ta halastab, kellele tahab, ning kalgistab, keda tahab.” (Rm 9:18). See tõik välistab inimesele igasuguse võimaluse Jumalaga manipuleerida, Teda millegi jaoks suunata ja sundida. Saame Jumala ees olla vaid alandlikud vastuvõtjad, sõltudes üksnes Tema armust.
Teine vastus puudutab Jumala olemust: Ta vaikib, kui Talle esitatud palve on vastuolus Tema endaga. Pole ju võimatu, et inimene võib teadlikult paluda oma ligimesele kurja. Sellisele palvetajale tunnistab Johannes: “Jumal on valgus, ja Temas ei ole mingit pimedust.” (1Jh 1:5). Ka Jeesus rõhutas õige palvemeelsuse tähtsust: “Ja kui te olete palvetamas, siis andke andeks, kui teil on midagi kellegi vastu, et ka teie Isa taevas annaks teile andeks teie eksimused.” (Mk 11:25).
Kolmas vastus juhib meie tähelepanu sellele, mida inimene palvelt – ja seega Jumalalt – tegelikult ootab. Võimalik, et palve piirdub vaid sooviga lahendada oma igapäevamuresid. Ometigi pole Jumal ilmunud pelgalt inimese maise elu paremaks korraldamiseks, vaid selleks, et anda meile täiesti uus elu, juhtida meid taevariigi reaalsusesse. Jumala vaikimine suunab siin inimest kaduva juurest kadumatu poole. Jeesuse sõnadega: “Aga otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” (Mt 6:33).
Neljas vastus tuletab meile meelde, et inimene suudab kõike elus toimuvat näha vaid katkendlikult. Meie kiusatusteks on rutakus, liigne innukus, kannatamatus. Jumal aga näeb kogu tervikut: minevikku, olevikku, tulevikku. Mõnigi väärtuslik palvesoov jääb kohese vastuseta, sest selleks pole veel õige aeg. Vastus saabub, kui oleme selle vastuvõtmiseks valmis. Seejuures ei pruugi Jumala vastus olla alati just selline nagu meie seda kujutlesime. Vajame avatud silmi ja ärgast südant Jumala tegude märkamiseks.
Isiklikust elukogemusest lähtudes Paulus kirjutas: “Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks.” (Rm 8:28). Ka Jumala vaikimine tahab meid viia elu sügavamale mõistmisele ja avada uksi seal, kus need alguses näisid olematud. Uues Testamendis julgustatakse: “Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda, temale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses igavesest ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni!” (Ef 3:20-21).
Sinu tahtmine sündigu!
Käesoleva teema lõpetuseks küsigem: mis on palvetamise juures kõige tähtsam? Meie Isa palves leiduvad sõnad: “Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal.” Vahetult enne Suurt Reedet palvetas Jeesus Ketsemani aias: “Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!” (Mt 26:39). Näeme, et palveelu tulipunkt pole mitte selles, kas meil on usku oma palvesoovide täitumisse, vaid selles, kas suudame end täiesti ja kõiges usaldada Jumala tahtmise hoolde. Kristlik palve on olemuselt kahekõne, dialoog Jumala ja inimese vahel. Seetõttu ei saa me siin rahulduda üksnes enda sõnade ja vajadustega, vaid peame kuulama ka palveliini teist poolt. See, mis tuleb sealt, on meie jaoks määrav. Niisiis polegi palve viimne eesmärk selle või teise saamine, vaid on hoopis tee leidmine Jumala ning iseenda tõelise taipamise juurde.
Mõned palved
Meie Isa palve
Meie Isa, kes Sa oled taevas!
Pühitsetud olgu Sinu nimi.
Sinu riik tulgu.
Sinu tahtmine sündigu nagu taevas,
nõnda ka maa peal.
Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev.
Ja anna meile andeks meie võlad,
nagu meiegi andeks anname oma võlglastele.
Ja ära saada meid kiusatusse,
vaid päästa meid ära kurjast.
Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti.
Aamen
Hommikupalve
Igavene Jumal, hea taevane Isa! Ma tänan Sind öise puhkuse ja uue päeva eest. Õnnista seda päeva ning ole minuga rõõmus ja mures. Anna jõudu kanda kõike, mis sel päeval ees seisab. Juhi mind oma helde käega, et võiksin ka täna uskuda, loota ja armastada. Usaldan end täiesti Sinu hoolde. Jeesuse Kristuse nimel! Aamen.
Meie Isa, kes Sa oled taevas…
Keskpäevapalve
Igavene ja kõikväeline Jumal – aja ja igaviku Issand, öö ja päeva valitseja! Olen jõudnud Sinu abiga keskpäeva. Hommikune vaikus on seljataha jäänud, õhtu rahu pole veel saabunud. Argipäeva askeldused haaravad meid ja võib olla just siin kipun Sind unustama ning lootma üksnes endale. Lase mul nüüd rahuneda, vaikseks jääda, kuulatada. Ütle mu hingele: „Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi!“ Kõik möödub, suuremgi töö siin ilmas raugeb kord ja meil kõigil tuleb seista Su ees. Õnnista siis keskpäeva ja seda, mis veel ees. Ole Sina minu mõtete, sõnade ja tegude juhtija, mu hea nõuandja ja abimees. Tulgu ka keskpäevatööd ja –tegemised Sinu nimele kiituseks ning õnnistuseks mu ligimesele. Usaldan end täiesti Sinu hoolde. Jeesuse Kristuse nimel! Aamen.
Meie Isa, kes Sa oled taevas…
Õhtupalve
Hea taevane Isa! Ma tänan Sind möödunud päeva ja kõige eest, mida olen Sinu käest vastu võtnud. Halasta minu peale, kui kurvastasin Sind täna mõne teo või tegematajätmisega. Aita andestada neile, kes käitusid minuga ülekohtuselt. Jää mu juurde eelseisval ööl ning täida mu süda oma igavese rahuga. Usaldan end täiesti Sinu hoolde. Jeesuse Kristuse nimel!
Aamen.
Meie Isa, kes Sa oled taevas…
Söögipalveid
Issand, leiba õnnista, ole ikka meiega! Aamen
Issand, õnnista meid ja neid Sinu ande, mida me Sinu heldusest vastu võtame – Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi! Aamen
Issand, kõikide silmad ootavad Sind ja Sina annad neile nende roa omal ajal. Sina avad oma käe ja täidad kõik, mis elab, hea meelega. Aamen
Patukahetsuspalve
Jumal, ole mulle armuline oma heldust mööda, kustuta mu üleastumised oma rohket halastust mööda! Pese mind hästi mu süüteost ja puhasta mind mu patust! Heida mulle armu oma Poja Jeesuse Kristuse pärast! Aamen
Jeesuspalve
Jeesus Kristus, Jumala Poeg, halasta minu peale!
Ei ma mõista palvet teha,
ei ma mõista paluda:
palveks enne saab ju süda,
kui ma hakkan paluma.
Sinu eest ma palvet teeksin,
paluks vaga meelega,
aga juba põue põhjas
oled ise palve sa.
Juhan Liiv
Soovituslikku lugemist
Raamatuid palvest
Palvest. Ole Hallesby. 1994
Meie Isa palve. Frederik Wislöff. 2004
Palve kui kohtumine. Anselm Grün. 2001
Ora et labora. Palveta ja tööta – kristlik elureegel. Anselm Grün, Fidelis Ruppert. 2002
Palveraamatuid
Kiriku Laulu- ja Palveraamat. 1991
Sinu tahtmine sündigu. Toomas Paul. 1997
Ja meie palume… Ove Sander. 1998
Victoria palveraamat. 1999
Ma tean, Sa kuuled mu palvet. 2002
Keldi palved. 2003
Palveraamat. Palved pühadeks ja argipäevaks. 2006
Keldi palvemeel. 2007
Igapäevane palve. 2008
Õigeusu palveraamat. 2007